EVES munarakudoonorlusega seotud seisukohad

Patsientide arv Eestis, kes vajavad kehavälise viljastamise ravis doonorsugurakke, kasvab püsivalt. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus kehtestab kriteeriumid sugurakkude doonoritele, kuid ei täpsusta igapäevatöös doonorite ravi detaile.
Sugurakkude doonorlus puudutab kõiki Eesti viljatusravikeskusi ning paljusid sealseid patsiente, see on väga mitmetahuline teema, milles tuleb arvestada nii doonori, retsipiendi, tulevase lapse ja kõigi osapoolte lähedaste huvidega. Sellest tulenevalt on loonud Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Selts (EVES) ühised seisukohad, mis hõlmavad sugurakudoonorite käsitlemist Eestis.

• Munarakudoonorlus peab olema hüvitatud, et korvata doonorite ajalist kulu, ebamugavust seoses munasarjade stimulatsiooni, munarakkude punktsiooni ja teostatud protseduuridest vahetuks taastumiseks kuluvat aega;

• Munarakudoonori hüvitise suurus ei tohi sõltuda annetatud munarakkude arvust.

• Lähtudes rahvusvahelistest seisukohtadest ja võimalikust laste arvust, loetakse soovituslikuks munarakudoonori munarakkude annetuste arvuks kuni 6 korda.

• Munarakudoonori soovituslikuks vanuse alampiiriks on 21 eluaastat, võttes arvesse doonori sotsiaalset küpsust ja tuginedes uuringutele, et  noorematelt doonoritelt saadud munarakkudest võib areneda rohkem aneuploidseid embrüoid.

• Väga oluline on pakkuda munarakudoonoritele psühholoogilist nõustamist, et hinnata doonori motivatsiooni ja psühholoogilist valmisolekut sugurakke annetada.

• Doonorsugurakkude kasutamine ja ühelt doonorilt sündivate laste arv peab olema jälgitav riiklikus kunstliku viljastamise ja sugurakudoonorluse registris.